Tippsporti seostatakse sageli nooruse, kiiruse ja plahvatuslikkusega. Olümpiatrapis on aga määravaks hoopis midagi muud – kogemus, närvikindlus, süsteemne töö ja oskus iseennast juhtida.

Tahan olla elav tõestus, et 40+ ei ole piir, vaid eelis.

Selles vanuses ei treenita enam emotsiooni pealt. Treenitakse teadlikult. Iga tund, iga seeria ja iga võistlus on osa suuremast plaanist. Kogemus aitab vältida tarbetuid riske, hoida energiat ja teha otsuseid külma peaga ka, siis kui kaalul on finaalikoht.

Aastaid spordis – suusatamine, kergejõustik, laskesuusatamine, triatlon, plokkvibu, laskmine ja sõjaväe sport – on loonud tugeva füüsilise ja vaimse vundamendi. Vigastused ja pausid ei ole nõrkus, vaid õppetunnid. Need on õpetanud taastumist, kannatlikkust ja sihikindlust.

Olümpia trap ei küsi sünniaastat.

See küsib:

• Kas Sinu reaktsioon täpne?
• Kas Sinu tehnika on stabiilne?
• Kas Sinu mõistus ja emotsioon jääb rahulikuks?

KOGEMUS annab eelise just nendes kolmes.

40+ tähendab, et

• Enesetunnetus on parem kui kunagi varem
• Fookus on selgem („näed puude taga ka metsa“)
• Kõrvalised segajad ei mõjuta
• Eesmärk ei ole enesetõestus vaid realiseerimine.

Ma ei võistle selleks, et näidata mida suudan. Ma võistlen, sest olen valmis võistlema.

Mind ei käivita juhuslikud emotsioonid ega hetkeambitsioon. Mind on kogu minu sportlaskarjääri ajal käivitanud protsess – see on töö, mis mulle meeldib.

Mind käivitab teadmine, et iga treening viib mind järgmisele tasemele. Mind käivitab areng.

Areng on lai mõiste ja kohe kindlasti ei tohi arengu mõõdikuks olla vaid tulemus. Tuleb tähele panna positiivset ja muutusi, mis aitavad sul edasi tööd teha.

Ma ei pea ennast motiveerima. Minu motivatsioon on distsipliin.

Olümpia trapis ei ole ideaalset lasku – on ainult järjest paremad sooritused. Ma naudin selle häälestuse otsingut. Kuidas muuta üks liigutus sujuvamaks? Kuidas hoida rütmi 125 märgi jooksul? See pidev peenhäälestus hoiab mind mängus.

Minu sportlasteekond ei ole olnud lihtne. Minu karjääris on olnud vigastusi, pause, piiranguid treeningutel, spordiala vahetusi. Tippsport ei anna tagasi kaotatud aega. Iga paus tähendab järelejõudmist. Just see surve – vajadus tulla tagasi ja liikuda edasi – on olnud üks suurimaid katsumusi. Tagantjärele vaatan neid katsumusi kui arengut ja hindamatut kogemust.

Olümpia trapis ei otsusta ainult lasketehnika. Otsustab mõtteselgus.

Minu jaoks ei alga lask hetkel, mil märk lendab. See algab sekundeid varem.

• Rutiin

Enne igat seeriat on mul olemas kindel protsess:

• Algasendi kontroll
• Haarde tunnetus, lihaspingestus
• Hingamise stabiliseerimine
• Väljavaatamise fokuseerimine

Rutiin ei ole harjumus. See on ankur. See lülitab välja välise müra ja toob fookuse märgile.

• Hingamine

• Vahetult enne märgi väljalendu stabiliseerin hingamise. Mitte sügavalt ja demonstratiivselt – vaid kontrollitult.

• Stabiliseerida pulssi ja võistlusärevust „normi“ piiresse
• Vähendada üleliigset lihaspinget
• Hoida algliikumise sujuvust

Kui hingamine on paigas, on liikumine paigas.

• Mõtte puhtus

• Lasu eel ei mõtle ma medalile

• Ei mõtle tulemusele

• Ei mõtle eelmisele möödalasule

Mõte on lihtne:

„Üks märk. Üks otsus.“

Olümpia trapis ei saa parandada eelmist lasku. Saab teha järgmise õigesti.

• Fookuse kestvus

125 märki tähendab pikka vaimset koormust. Vaimne väsimine võib olla suurem kui füüsiline.

Minu mentaalne ja emotsionaalne tugevus seisneb võimes:

• Püsida hetkes
• Säilitada rütm
• Mitte kiirustada
• Mitte pidurdada, ajastada lask

Tempo peab jääma samaks ka viimase märgi juures.

Lasu eel ei ole tulevikku ega minevikku. On ainult üks märk.

Tippsport ei ole sooloprojekt. See on meeskonnatöö – treener, lähedased, võitluskaaslased (kaitseliitlased), toetajad, koostööpartnerid ja kõik kes usuvad, et Eesti sportlane võib seista maailma parimate kõrval.

Minu treener on Margus Purlau, kellega liigume süsteemselt ja sihikindlalt mööda teed, mille ma olen endale seadnud. Me ei otsi lühiteid. Me ehitame tervikut.

Mul on ka väike abitreener, pikakarvaline taksikoer Nasta, kes hoolitseb minu vaimse ja emotsionaalse tasakaalu eest.

Minu ema, minu poeg, minu lähedased on andnud palju, kui seisnud minu kõrval sellel käänulisel teekonnal. Nende toetus ei ole nähtav tulemuste tabelil, kuid ilma selleta ei oleks neid tulemusi olemas.

Aleksander, olümpiapronks. Tema rahu ja tark kogemus ning enesejuhtimine – see on teadmiste pagas, mis ainult rikastab. See teadmiste pagas ei ole iseenesest mõistetav – see on väärtus.

Minu „kasuisa“ Heino, kes on ise Kaitseliidu laskur, on alati elanud kaasa minu tulemuste arengule ja andnud edasi lihtsa, aga tugeva sõnumi – püsi fookuses.

Minu Kaitseliidu võitluskaaslased ja konkurendid teenistuspüssi laskmisel. Teadmine, et sinu selja taga on kogukond, annab jõudu.

Endisest tippsportlasest Laskurliidu tegevjuht Meelis – tema usk minusse ja toetav hoiak. See on oluline, sest tippsport serveerib raske töö kõrval ka „hapusid viinamarju“ ebaõnnestumistena, mida seedida. Just siis on usaldus kõige väärtuslikum.

Männiku Jahilasketiiru juhataja Olavi. Tema vastutulelikkus ja abi on olnud suureks toeks olukorras, kus treeningvõimalused ei ole Eestis iseenesestmõistetavad.

Kalev, minu maailma parim relvameister. Tehniline tugi on jätkusuutlikkuse garantii. See kinnitab ka fakti, et laskmine on ka tehnika sport.

Olümpia trap nagu iga teinegi spordiala vajab olulist materiaalset tuge, et treenida ja võistelda ilma piiranguteta. Selleks on vaja treenerit, spordivahendeid, võimalust käia laagrites ja võistelda suurvõistlustel üle maailma.

Kuni 2024 aasta lõpuni tegin seda oma võimete piiril. Tihti seda ületades. Koos oma treeneriga panime iga kogutud euro treeningutesse, kuid sellest jäi väga väheks. Laagrid olid pigem erandid, suurvõistlused harvad ja ette planeerimata. Võistlusvormi saavutasin alles peale hooaja lõppu. Süsteemset terve aasta peale jaotatud tegevuseks ei jagunud lihtsalt ressurssi. Riiklik sporditoetus ei laienenud minule, sest ei olnud tulemust ja 40+ ei ole kõrvalseisjale just kõige lubavam projekt.

Ja siis tuli uus algus. 2024 aasta lõpus kohtasin Männiku jahilasketiirus inimest, kes ilma pikema jututa vabastas mind ja minu treenerit piirangutest treenida ja võistelda. Tema nimi on Alar. Alar on minu esimene Sponsor suure algustähega. Tema tugi lubas mul treenida 2025 aastal peaaegu täiel võimsusel ja võistelda esmakordselt kolmel suurvõistlusel. Ja tulemuseks kaks mäekõrgusega ületatud Eesti rekordit. Esmakordne asetus (34) ISSF maailmareitingus ning Eesti nais haavlilaskurite üle aegade parim koht Maailma karikal ja Maailmameistrivõistlustel.

Imetlusväärne on Alari usk ja investeering projekti, mis 2024 aasta lõpus ei olnud kõige atraktiivsem. Usun, et minu näide on kinnituseks paljude Eesti sportlaste „haavatavusest“ suures spordis. See on võimaluste puudumine ja igapäevane võitlus ellujäämise nimel.

Ma ei ehita edu emotsiooni peale. Ma ehitan selle distsipliini peale.

Olümpia trapis ei piisa heast päevast. Vaja on head süsteemi.

Distsipliin tähendab minu jaoks:

• Kindlat treeningstruktuuri
• Mõõdetavaid ja jõukohaseid eesmärke
• Järjepidevat analüüsi
• Taastumise teadlikku juhtimist
• Lasketehnika pidevat peenhäälestust

Ma ei treeni rohkem kui teised. Ma treenin järjepidevamalt. See on hüpoteetiline võrdlus, kuid töötab minu jaoks.

Rahvusvahelisel tasemel ei otsusta ainult maksimaalne tulemus. Otsustab keskmine. Kas suudad lasta stabiilselt, mitte ükskord trennis 119 ja järgmisel korral 100? Just siin muutub distsipliin konkurentsieeliseks.

Minu eesmärk ei ole üksik sähvatus. Minu eesmärk on korduvus.

Ma ei jahi lihtsalt märke. Ma ehitan koos treeneri ja tiimiga teed – sammhaaval, tabamus tabamuse järel.

JA SEE TEE VIIB OLÜMPIALE.

Motivatsioon on minu jaoks tunne, distsipliin on otsus.

Ma tean läbi nende pikkade aastate, et motivatsioon ei ole püsiv. On päevi, mil energia on kõrge ja siht selge. On päevi, mil keha ja vaim väsinud ja tulemusi ei tule.

Kui ma toetuksin ainult motivatsioonile, siis muutub treening juhuslikuks. Kui ma toetun distsipliinile, muutub treening süsteemseks.

Motivatsioon on emotsioon, distsipliin on reaalsus, mida ma ise ehitan.

Motivatsioon võib panna alustama. Distsipliin paneb jätkama.

Minu sportlaskarjäär ei ole kestnud nädalaid ega ühte hooaega. See on kestnud aastakümneid. Olümpiaprojekt kestab aastaid. Selle aja jooksul tuleb ette ebaõnnestumisi, pause, stagnatsiooni, kriitikat …

Motivatsioon võib kõikuda. Distsipliin ei kõigu.

Mida see minu jaoks tähendab:

Analüüs tehakse ära ka siis, kui tulemus on valus

Süsteem jääb paika. Ma ei küsi igal hommikul: „Kas ma tahan?“ Ma küsin: „Kas see viib mind eesmärgile?“

Kokkuvõtteks: Ma ei oota, et tunne oleks täiuslik. Ma teen oma töö ära.

Usun, et Olümpiale ei vii inspiratsioon vaid korduv, järjepidev ja teadlik töö.

Mina leidsin oma motivatsiooni lapsepõlves ja see süütas leegi. Distsipliin, mida ma järgin hoiab seda põlemas.

Olen lõpetanud Tartu Ülikooli kehakultuuri teaduskonna laskesuusatamise suuna ning õppinud Audentese Spordigümnaasiumi Otepää filiaalis. Seega minu teadmised ei ole ainult praktilised vaid ka teaduspõhised.

Ma olen:

• EOK V taseme lasketreener
• Töötanud treenerina (Laskespordiklubi Musket, KL Mälk, PinPointAccuracy)
• Töötanud kehalise kasvatuse õpetajana
• Töötanud jõusaali instruktorina

Ma ei taha olla ainult sportlane vaid tahan mõista treeningprotsessi tervikuna.

Olen Kaitseliidu Valgamaa maleva Otepää malevkonna liige aastast 2007. 2025 aastast olen KL Valgamaa maleva spordipealiku abi.

Alates 2022 aastast töötan Kaitseliidus valveüksuslasena. Varasemalt töötasin G4S turvatöötajana Tallinna Lennujaamas.

Olen läbinud:

• Sõduri baaskursuse
• Snaipri erialakursuse
• Turvatöötaja III taseme koolituse
• KL valvüksuslase erialakursuse

Riigikaitse ja sport ei ole minu jaoks eraldiseisvad maailmad. Mõlemad eeldavad vastutust, enesedistsipliini ja otsustusvõimet surve all.

Riigikaitse ja sport on andnud mulle lisaks võitluskaaslaste tunnustusele:

• KL Pro Patri III klass
• KL Pro Patria II klass
• KL Valgamaa maleva teenetemärk
• KL Spordimärk kuld
• 32 Kaitseliidu ja Kaitseväe meistritiitlit sõjaväespordis
• Kaitseliidu rekordid erinevates harjutustes teenistuspüssi laskmises.

Jahilaskmises (FITASC Combi) olen neljakordne Euroopa meister.

Plokkvibu laskmises saavutasin Euroopa meistrivõistlustel 8. koha ning on hulgaliselt teisi väärikaid kohti nii rahvusvahelistel kui ka Eesti võistlustelt erinevatel spordialadel.

Olen 41 kordne Eesti meister erinevatel spordialadel.

Minu nimele kuulub kolm rahvusrekordit:

• FITASC Combi (2017)
• Olümpia trap naised (2025)
• Olümpia trap segapaar (2025, koos Andres Kull´ga)

Need rekordid ei sündinud juhuslikult – need on aastatepikkuse süsteemse töö tulemus.

Olümpia trapiga alustasin 2018. aastal.

Minu areng ei olnud sirgjooneline. Aastad 2019, 2021/22 ja 2023/2024 ei võimaldanud mul erinevatel vääramatutel põhjustel treenida ega võistelda.

2025 aasta oli mul esimene täishooaeg, mil sain peaaegu täielikult keskenduda tippspordile. See tähendas kolme suurvõistlust:

Maailmakarika etappi Lonatos, Euroopa meistrivõistlusi ja maailmameistrivõistlusi.

Tulemuseks:

• Maailmareitingu 34. koht (olümpiakvalifikatsiooni arvestuses 30.)
• Kaks mäekõrguselt ületatud Eesti rekordit

Minu teekonna võtab hästi kokku Postimehe artikkel:

„Eesmärgid hoiavad elus!“ – Eesti haavlilaskmise ajalugu teinud Aili Popp rügab katsumusi trotsides olümpia suunas.

Minu lähenemine eesmärkidele on teadlikult konservatiivne.

Ma ei ehita karjääri emotsioonide peale.

Finaalikoht ja medal ei ole loosungid – need on boonus, mis tuleb siis, kui töö on tehtud.

„Oleksid ja poleksid“ ei ole mõõdikud.

Stabiilsus on.

100% lähedane sooritus on see, mis viib edasi.

Iga lask peab olema teadlik. Iga võistlus on osa suuremast plaanist.

Üksikud sähvatused ei ehita karjääri. Järjepidevus ehitab.

Ehk EESMÄRGID, mitte loosungid.